stephen chbosky «the perks of being a wallflower»

siin on nii raamatust kui ka filmist kirjas. filmist vähem.

ütlen ausalt: ei ole ma sõnagi sest raamatust lugenud. küll aga olen seda kuulanud ja kui ma eile seda teist korda kuulama hakkasin, siis ma leidsin, et võiks siis juba kirjutada. mitte niivõrd raamatust, kui oodi audioraamatutele. (ja siis ma jätsin selle postituse kuuks ajaks draftide hulka. oki: olete up to date, liigume edasi.)

okei, ütleme nii, et mul ei olnud alguses sellesse üritusse (audioraamat) usku. ma olin päris-päris kindel, et kuulan viis-kümme minutit ja siis tableflipin ja panen oma jooksuplaylisti tööle.

reaalsus: jooksin kaks tundi, vahepeal nii kõvasti naerdes, et pidin kukkuma (ja teenisin mõned kõõrdpilgud vastutulevalt blondilt naiselt) – see oli koht, kus patrick oli charlie’le seletanud, mida teha, kui sulle tüdrukud meeldivad, aga kätte ei saa, ja… noh, kui lugenud olete, teate küll. kui mitte, siis tunnete niisamagi ära.

ja kuulasin kõik ära: 8 tunni jagu materjali, ja ainult jooksudel. üks kord koeraga power walki tehes. pikamaajooksja võlud, hihi. teised jooksjad, ma soovitan nii perkse kui ka muid audioraamatuid. mul oli vahetevahel probleeme raamatusse niivõrd süvenemisega, et hakkasin kõndima või jäin hoopis seisma, aga enamasti oli see lihtsalt asi, mida jooksmise ajal teha – igaks juhuks mainin, et pikki maid joostes on ka pikalt aega (eriti minu teokiirusel) ja kuna muid produktiivseid asju niikuinii teha ei saa, on see absoluutselt ideaalne – ühendada kaks läbinisti suurepärast asja. need kaheksa tundi läksid lennates.

siin võib olla mitu põhjust ning listiarmastajana panen ma need ka kirja.

• väga muhe hääl sellel, kes luges. taoline mehehääl, mis mängis välja nii jutustaja kui inimeste rolli. aga meeste hääled ongi, hm, rahustavad – minu jaoks vähemasti. (kui kedagi huvitab, võin kuulata, kes seda luges ja teada anda. ta loeb alguses pika infi ette.)
• raamatu lihtsakoelisus. ma ei oska seda paremini kirjeldada: teate küll, kuidas mõni raamat (anna karenina) on pikkade lausetega, nõuab järgimiseks täielikku tähelepanu ja keskendumist; samas mõni on lihtne, sujuv ja mõjuv (looking for alaska). ja jooksmise puhul on ikka see faktor, et mingi osa su tähelepanust läheb liikumisele, niisiis ei saa raamatule oma püha tähelepanu anda.
• sisu: ma räägin sellest järgmises lõigus, muidu läheb kole pikaks see list. minu listid on alati ilusad ja puhtad ja värki.

see raamat puudutas sajas mõttes mu hinge — jep, hinge. oli minu jaoks ilus, armas ja valus. kõiki, vahel eraldi ja vahel korraga. ma ei tabanud raamatust seda läbivat mõtet, mis filmis oli nii ilmselge (we accept the love we think we deserve), aga mulle jäid sealt muud asjad silma. see oli hästi paljudes viisides kõik, mis mina tahaks olla või kelleks saada. seal on nii ehedaid asju, klišeesid, mis on nii hästi kirja pandud, et ei tuletagi end klišeedena meelde, vaid muutuvad millekski suuremaks ja mõttekamaks. aga mina olen ka hingelt hipster (assonantsi pärast siia pandud, mul oli briti kirjanduse kursus ja see oli hariv, hehe) ja kõigi jaoks see töötada ei pruugi. samas on isegi kõike karmimatel kriitikutel ja küünilisematel inimestel (za-um, ma räägin sinust) vahel vaja midagi pehmet ja armsat ja iiiksatamapanevat. alati ei saa – ega pea – kõik olema hästi läbi mõeldud, resoluutne ja arukas. vähemalt minu maailmas mitte.

ahjaa, ja patrick.

ma oleksin patrickule oodanud teistsugust lõpplahendust — minu jaoks oli ta nii oluline tegelane ja puudutas mind ka kõige rohkem, sest temas oli seda, mida minus on; mida ma tahaks, et minus oleks; ning seda, mida minus pole. ta oli nii hästi tehtud ja ma oleksin (sucker) tahtnud talle õnnelikku lõppu. ju ta oligi õnnelik (sest okei, brad talle kuidagiviisi hea polnud, ja öised seiklused charliega niisamuti mitte), sest sai mürgist lahti, aga ma oleksin tahtnud näha, kuidas brad selja sirgu ajab, oma vanemad metsa saadab ja siis oleks see superavalik koolikoridori stseen, kus ta patricku juurde marsib ja kõigi ees ütleb selle, mis saladuseks oli jäänud. patrick sai ju rahu ja uue alguse seal, kuhu ta läks (ai, ma ei mäleta üldse, mida ta lõpuks tegi või kus ta seda tegi), aga brad jäi lõpetamata ja see oli kurb.

aga patrick oli sellegipoolest mu lemmik, ausalt — ta oli nii kihvt ja quirky ja julge. ja ma ei kujutanud ette ka, milline ta välja võiks näha, aga ezra miller sobis temaks jube hästi. filmis mulle sam ei meeldinud – minu meelest võeti sealt olulisi asju välja ja muudeti tema pidepunkte. aga mul oli ilmselgelt raamatust tekkinud maailm teistsugune kui autoril. miks seda filmi vaadata? sest autor kirjutas käsikirja ja juhatas filmi (see pole õige sõna, aga pingutan mis ma pingutan, õige ka ei meenu). minu jaoks oli see suuremas osas pettumus: avastada, et ma sain asjadest aru teistmoodi, kui need mõeldud olid.

samas meeldis mulle esimene pool filmist väga. eriti üks minu lemmiksstseene, mis oli nii filmis kui raamatus äge: charlie esimene pidu. hihi. siiani paneb muigama. ja raamat sai loetud (kuulatud) novembris. filmi vaatasin detsembri lõpus.

lugeda enne või filmi vaadata enne, vast väga vahet polegi. aga mõlemat kahe käega soovitan. eriti audioraamatuna! sest audioraamatud rokivad mu sokke, aastast 2012. filmi kunstilisus on igat pidi hästi tehtud. ja minu arvamus on ebapopulaarne, sest ma kuulen igalt poolt, kuidas see on aasta parim film ja inimeste lemmikfilm ja nii edasi. ühesõnaga, peate ise otsustama.

kuna mul on praegu koolis kirjanduseperiood, pean ma hunniku kirjandust, mida ma parema meelega ei loeks, läbi lugema ja mu aeg on nii-nii kitsaks jäänud (maratonitreening pole naljaasi, inimesed), on mul muu lugemisega asjad väga aeglased. täna oli tõe ja õiguse I osa peale töö ja selle lugemine oli suht kurb. ma nii tahtsin kui ka ei tahtnud lugeda: see oli pikk ja tülikas, aga omamoodi võluv; lisaks ajas mõni koht mind väga itsitama. aga mul on selleks aastaks ka grandioosne lugemisplaan, mille üle ma päris uhke olen. varsti tuleb (ma tahan raudselt anna kareninast kirjutada, kui ma seda näen; ja üht iiri filmi nägin ka, millest kirjutada tahaks. pluss raamatuid.) minu arvutuste järgi on mul nüüd neli lugejat, i salute you! ja super õhtut kõigile. tsauki.

projekt «loe iga õhtu pool tundi läbi terve 2013. aasta» teenib mind hästi. lugemine hakkab taas harjumuseks muutuma.