ei uuenda ma seda blogi enam, vabandust, te kummalised inimesed, kes siin jätkuvalt uudistamas käivad.

küll aga võite mu tegemistel edasipidigi silma peal hoida:

  • films and coke: inglise keeles filmist ja sarjadest ja seotust
  • vahetusaasta norras 2013/14
  • ja lõpetuseks: twitteris nime all @tsauelina
  • oli huvitav eksperiment, sõbrad. tsauki.

    Advertisements

    S9vEF

    tänane kirjandusolümpiaad ja kolm ōhtusööki (millest viimasel olen praegugi) pluss meeletu pettumus, mis oli film “suured lootused” (dickensi pōhjal), on mus tekitanud tahtmise kirjutada. plaanisin küll vonneguti rahule jätta, aga kuna ma temast briti kirjanduse tunni jaoks niikuinii kirjutama, siis siit ta tuleb.

    väike märge: vonnegut on mu püha jumal. ta on see inimene, kellega ma tahaks elus kōige rohkem kohtuda, minu “kui saaksid veeta päeva ajaloolise inimesega, kes see oleks”-inimene. ma tahaks teda lugeda läbi elu, raamatu üle aastate, aga ma ei usu, et see välja tuleb. eks ma siis pea leppima ülelugemisega.1

    esimene kinnitus, et jah, sellest tuleb üks hea raamat, oli taaskohtumine kilgore troutiga. trout on mulle tuttav tšempionide einest ja oli seni (ja nüüd on vōimsamaltki) üks kihvtimaid fiktsionaalseid tegelasi ja veel üks tōend vonneguti ülevoolavast geniaalsusest. ma ei tulnud ise selle pealegi, et trout vōiks olla vonneguti alter ego, aga internet ütleb, et see on populaarne arvamus. minu jaoks on ta lihtsalt üks

    natuke segane (nagu parimad inimesed kunagi) ja iseend mitte vabandav2 abstraktne tegelane. tal on tegelasena taoline autentsus, mis panebki kujutlema kirjanikku, kelle ideed on suurepärased, aga kel napib kirjanduslikku tabavust, ta tekib nii veenvana, et tema olemasolus ei ole kahtlust.

    need raamatud, mille trout kirjutanud oli, olid ka ikka… no midagi teistsugust: ja iga idee vääriks romaaniks laiendamist — vōi novellikski.

    no ja siis on billy pilgrim, kelle elu läheb nii: so it goes. raamatut lugenuile on siin spoiler3, mis tekitab paradoksi, aga las ta olla. billy on igatahes üks saamatu poiss/mees, kelle vastu on elu liialt ebaōiglane. ma ei kujuta ette, kuidas vonnegut tralfamadoorlaste4 maailmapildi välja töötada suutis (ja sealt veel loo luua!), sest mul on seda senini raske mōista. kohati muutus see tüütukski, billy järjepidamatus, aga see oli vast taotletud ja atmosfääriline – ju oli see tüütu ka billy jaoks.

    ehk on üks pōhjus, miks mulle vonnegut niivōrd meeldib see, et ta pōimib oma juttu kōikvōimalikke kōrvalpōikeid, ka ebaolulisi. mulle meeldib ka alustada üht teemat, siis arutleda sellega (kaudselt) seotud uut teemat ja ales siis lōpetada algne teema. vahe on selles, et vonnegut lahendab need olukorrad elegantselt, mina kohmakalt. neil väikestel kōrvaltegelaste elulugudel vōi trouti romaanide kirjeldustel ei paista olevat muud mōtet kui mōttetus, samas avavad nad aga teemat ja (vähemalt minu puhul) tekitavad liblikad-kōhus tunde. teine koht, mis taolist tunnet tekitab, on hetk, kus rahulikult voodis loed ja järsku on suurelt kirjas
    20130301-230602.jpg

    vot. ma lähen nüüd ja üritan oma isa veenda ristiisa pubist lahkuma ja proovin seda postitust kuidagi vormindada. olge tublid, ustavad neli lugejat!

    1 see läheks ehk liiga paljuks ühes järjes lugeda, niisiis jätkan siin: vonnegut on minu definitsioon ideaalsusest, miski kergelt ebareaalne ja ebamaine. elanud geenius.
    2 selle jaoks on vist sōna, aga no oeh, ei meenu. kui keegi teab, andke teada.
    3 vau, ma olen nutikas
    4 kui see eesti keeles on teisiti, siis mu vabandused, aga ma pole tōlget lugenud – ja sel juhul vabandused ka teiste väärtōlgete eest
    5 ahjaa. lugesin seda raamatut kaks korda. ma ei tahtnud lahti lasta. so sue me.

    ps. kohtusin täna andres oruga!! mu sisemine fangirl läks väiksele taevalikule rännakule. oehhh. super. olen sillas. tahaks kirjandustraditsiooni austamise vōtmes kasutada professionaalsemaid sōnu, aga siis poleks see enam mina, niisiis jääb nōnda.

    Belljarfirsteditionma sain kirjandusolümpiaadis lõppvooru, niisiis peaks mu aeg kuluma massilisele ja paanilisele eesti autorite kirjutatud romaanide läbitöötamisele, aga selle asemel loen ma the bell jari. see on nii hea, et ma ei mõista hästi, kuidas ma seda juba nädal tagasi ei lõpetanud,aga omamoodi võluv ka – kui miski on nii hea, et tahad lihtsalt seda hoida ja iga sõna endasse imendada.

    ja iga sõna siin võibki lugeda, sest sylvia plath on teinud midagi, mida ma varem ettegi ei kujutanud – tema lauseis pole klišeesid. see on mõnevõrra hirmutav, samas kohutavalt kaunis. meenutab mulle oma elegantsiga great gatsbyt (mis oli ka hurmav elamus, kuigi sisu asemel oligi seal vaid ilu ja rafineeritus), samas on ta aga palju ligitõmbavam, sest sõnades on mõte ja sõnad pole lihtsalt sõnad. plath oli luuletaja ja bell jar on tema ainus romaan. samas tekitas selle romaani lugemine minus tahtmise tema luuletusi lugeda, sest taoline sõnakasutus ja klišeevabadus – ma ei mõista seda seni. aga see on hingematvalt kaunis.

    üks hetk noogutasin raamatut lugedes vaikselt kaasa (ja hakkasin seda märgates naerma, sest see oli nii armas). ma teadsin täpselt, kuidas see tunne on. kusjuures praegu mulle isegi ei meenu, mis koht see oli, aga mäletan seda tunnet – ta rääkis nii, nagu mina mõtlen, nagu ma olen mitu korda mõelnud.

    The Bell Jar by Sylvia Plathneid kohti tuli hiljem veel, aga see esimene jäi eriti meelde – see oli taoline tunne, et ta on kriipinud mu sisemust. see kergus, millega ta rääkis asjust, mis on valusad ja täis piina, muutis need olukorrad abstraktsemaks ja samas tõsisemaks. andis kindlust, et kõik, mis sinu arvates on oluline või peaks olema, ongi seda.

    kohutavalt meeldib see tunne, kuidas bell jari lugedes lülitub kõik muu välja – kõik tavalised detailid: teleka tüütu taidlemine, valjud poisid bussis, kõik mõtted muust maailmast. see on üks esimesi poolautobiograafiaid, mis mind tõesti võlunud on. ning pani mind plathile alt üles vaatama. ja tänama jumalat, et ma ei teinud teoks oma plaani rohkem eesti keeles lugemise eesmärgil hakata rohkem tõlkeid lugema.

    siin on nii raamatust kui ka filmist kirjas. filmist vähem.

    perks

    ütlen ausalt: ei ole ma sõnagi sest raamatust lugenud. küll aga olen seda kuulanud ja kui ma eile seda teist korda kuulama hakkasin, siis ma leidsin, et võiks siis juba kirjutada. mitte niivõrd raamatust, kui oodi audioraamatutele. (ja siis ma jätsin selle postituse kuuks ajaks draftide hulka. oki: olete up to date, liigume edasi.)

    okei, ütleme nii, et mul ei olnud alguses sellesse üritusse (audioraamat) usku. ma olin päris-päris kindel, et kuulan viis-kümme minutit ja siis tableflipin ja panen oma jooksuplaylisti tööle.

    reaalsus: jooksin kaks tundi, vahepeal nii kõvasti naerdes, et pidin kukkuma (ja teenisin mõned kõõrdpilgud vastutulevalt blondilt naiselt) – see oli koht, kus patrick oli charlie’le seletanud, mida teha, kui sulle tüdrukud meeldivad, aga kätte ei saa, ja… noh, kui lugenud olete, teate küll. kui mitte, siis tunnete niisamagi ära.

    ja kuulasin kõik ära: 8 tunni jagu materjali, ja ainult jooksudel. üks kord koeraga power walki tehes. pikamaajooksja võlud, hihi. teised jooksjad, ma soovitan nii perkse kui ka muid audioraamatuid. mul oli vahetevahel probleeme raamatusse niivõrd süvenemisega, et hakkasin kõndima või jäin hoopis seisma, aga enamasti oli see lihtsalt asi, mida jooksmise ajal teha – igaks juhuks mainin, et pikki maid joostes on ka pikalt aega (eriti minu teokiirusel) ja kuna muid produktiivseid asju niikuinii teha ei saa, on see absoluutselt ideaalne – ühendada kaks läbinisti suurepärast asja. need kaheksa tundi läksid lennates.

    siin võib olla mitu põhjust ning listiarmastajana panen ma need ka kirja.

    • väga muhe hääl sellel, kes luges. taoline mehehääl, mis mängis välja nii jutustaja kui inimeste rolli. aga meeste hääled ongi, hm, rahustavad – minu jaoks vähemasti. (kui kedagi huvitab, võin kuulata, kes seda luges ja teada anda. ta loeb alguses pika infi ette.)
    • raamatu lihtsakoelisus. ma ei oska seda paremini kirjeldada: teate küll, kuidas mõni raamat (anna karenina) on pikkade lausetega, nõuab järgimiseks täielikku tähelepanu ja keskendumist; samas mõni on lihtne, sujuv ja mõjuv (looking for alaska). ja jooksmise puhul on ikka see faktor, et mingi osa su tähelepanust läheb liikumisele, niisiis ei saa raamatule oma püha tähelepanu anda.
    • sisu: ma räägin sellest järgmises lõigus, muidu läheb kole pikaks see list. minu listid on alati ilusad ja puhtad ja värki.

    2fc5d54d0e0c20c24c21d2e912c50e19

    see raamat puudutas sajas mõttes mu hinge — jep, hinge. oli minu jaoks ilus, armas ja valus. kõiki, vahel eraldi ja vahel korraga. ma ei tabanud raamatust seda läbivat mõtet, mis filmis oli nii ilmselge (we accept the love we think we deserve), aga mulle jäid sealt muud asjad silma. see oli hästi paljudes viisides kõik, mis mina tahaks olla või kelleks saada. seal on nii ehedaid asju, klišeesid, mis on nii hästi kirja pandud, et ei tuletagi end klišeedena meelde, vaid muutuvad millekski suuremaks ja mõttekamaks. aga mina olen ka hingelt hipster (assonantsi pärast siia pandud, mul oli briti kirjanduse kursus ja see oli hariv, hehe) ja kõigi jaoks see töötada ei pruugi. samas on isegi kõike karmimatel kriitikutel ja küünilisematel inimestel (za-um, ma räägin sinust) vahel vaja midagi pehmet ja armsat ja iiiksatamapanevat. alati ei saa – ega pea – kõik olema hästi läbi mõeldud, resoluutne ja arukas. vähemalt minu maailmas mitte.

    ahjaa, ja patrick.

    ma oleksin patrickule oodanud teistsugust lõpplahendust — minu jaoks oli ta nii oluline tegelane ja puudutas mind ka kõige rohkem, sest temas oli seda, mida minus on; mida ma tahaks, et minus oleks; ning seda, mida minus pole. ta oli nii hästi tehtud ja ma oleksin (sucker) tahtnud talle õnnelikku lõppu. ju ta oligi õnnelik (sest okei, brad talle kuidagiviisi hea polnud, ja öised seiklused charliega niisamuti mitte), sest sai mürgist lahti, aga ma oleksin tahtnud näha, kuidas brad selja sirgu ajab, oma vanemad metsa saadab ja siis oleks see superavalik koolikoridori stseen, kus ta patricku juurde marsib ja kõigi ees ütleb selle, mis saladuseks oli jäänud. patrick sai ju rahu ja uue alguse seal, kuhu ta läks (ai, ma ei mäleta üldse, mida ta lõpuks tegi või kus ta seda tegi), aga brad jäi lõpetamata ja see oli kurb.

    05-culture-blogger-perks-of-being-a-wallflower

    aga patrick oli sellegipoolest mu lemmik, ausalt — ta oli nii kihvt ja quirky ja julge. ja ma ei kujutanud ette ka, milline ta välja võiks näha, aga ezra miller sobis temaks jube hästi. filmis mulle sam ei meeldinud – minu meelest võeti sealt olulisi asju välja ja muudeti tema pidepunkte. aga mul oli ilmselgelt raamatust tekkinud maailm teistsugune kui autoril. miks seda filmi vaadata? sest autor kirjutas käsikirja ja juhatas filmi (see pole õige sõna, aga pingutan mis ma pingutan, õige ka ei meenu). minu jaoks oli see suuremas osas pettumus: avastada, et ma sain asjadest aru teistmoodi, kui need mõeldud olid.

    samas meeldis mulle esimene pool filmist väga. eriti üks minu lemmiksstseene, mis oli nii filmis kui raamatus äge: charlie esimene pidu. hihi. siiani paneb muigama. ja raamat sai loetud (kuulatud) novembris. filmi vaatasin detsembri lõpus.

    lugeda enne või filmi vaadata enne, vast väga vahet polegi. aga mõlemat kahe käega soovitan. eriti audioraamatuna! sest audioraamatud rokivad mu sokke, aastast 2012. filmi kunstilisus on igat pidi hästi tehtud. ja minu arvamus on ebapopulaarne, sest ma kuulen igalt poolt, kuidas see on aasta parim film ja inimeste lemmikfilm ja nii edasi. ühesõnaga, peate ise otsustama.

    kuna mul on praegu koolis kirjanduseperiood, pean ma hunniku kirjandust, mida ma parema meelega ei loeks, läbi lugema ja mu aeg on nii-nii kitsaks jäänud (maratonitreening pole naljaasi, inimesed), on mul muu lugemisega asjad väga aeglased. täna oli tõe ja õiguse I osa peale töö ja selle lugemine oli suht kurb. ma nii tahtsin kui ka ei tahtnud lugeda: see oli pikk ja tülikas, aga omamoodi võluv; lisaks ajas mõni koht mind väga itsitama. aga mul on selleks aastaks ka grandioosne lugemisplaan, mille üle ma päris uhke olen. varsti tuleb (ma tahan raudselt anna kareninast kirjutada, kui ma seda näen; ja üht iiri filmi nägin ka, millest kirjutada tahaks. pluss raamatuid.) minu arvutuste järgi on mul nüüd neli lugejat, i salute you! ja super õhtut kõigile. tsauki.

    projekt «loe iga õhtu pool tundi läbi terve 2013. aasta» teenib mind hästi. lugemine hakkab taas harjumuseks muutuma.

    film2012väike

    jaanuar

    04 50/50
    06 sherlock holmes: a game of shadows
    08 + 12 the girl with the dragon tattoo
    24 the ides of march

    veebruar

    05 lion king (1994)
    16 + 23 this means war
    26 the descendants

    märts

    17 the descendants
    19 the iron lady
    22 + 29 the hunger games

    aprill

    05 titanic (1997)

    mai

    01 american reunion
    10 the avengers
    16 dark shadows

    juuni

    09 snow white and the huntsman
    13 prometheus

    juuli

    16 my week with marilyn
    27 the dark knight rises
    29 elles — artises

    august

    21 woman in the fifth
    25 intouchables

    september

    08 ted
    14 the watch
    19 män som hatar kvinnor (2009) — artises

    oktoober

    28 to rome, with love — kosmoses

    november

    06 skyfall
    16 breaking dawn

    detsember

    05 silver linings playbook
    31 the hobbit

    kui pole teisiti märgitud, siis vaadatud plazas.

    winneeerrrrr

    see pole arvustus.

    on 11. november. mu sõrmed on kanged ja terve ülakeha pinges. ma kirjutasin eilse ööga 5000 sõna. peab veel kirjutama. olen 5000ga maas. teen ära. what is school

    fast forward ja on üks päev pärast maailmalõppu. ma ei tea, miks ma venitasin. tühi tunne oli sees vast. päris alguses mitte — esimesed kolm-neli päeva oli kogu aeg tunne, et kirjutan ja kirjutan (ja kirjutasingi… asju). siis sattusin lugemislainele ja kõik muu, mis jäi novembris tegemata (kohe ausalt öeldes, tegemata jääb palju, ükskõik, kuidas püüda), tuli peale ja nii edasi ja nii edasi. igatahes, värske blogikustutajana — minu deibuuk, sarved, haha olen lord voldemort… kuidas iganes seda teate – olen muidugi blogikirjutamislainel. aga no matter, see postitus on kaua praadinud.

    nanowrimo: projekt ‘kirjuta 50,000 sõna ehk raamat novembrikuus’. internetis toimub, välismaal on suht palju igasuguseid üritusi ka, eestis ei leidu. target on 1667 sõna päevas. kirjutada võib millest tahes — ka fanfictionit — ja mis keeles tahes. minul esimene aasta, olen seda mõelnud teha nii neli või viis aastat. eelmine aasta sain 1000 sõna kirja ka. see aasta 50 860, ehk võitsin. kliki lõigu esimesel lehel, viib kodulehele, seal on ilusasti kirjas.

    kuidas siis oli? päris kohutav, ausalt öeldes. puhtalt ühele asjale elada on karm. tohutult palju tweetisin sel ajal. naljakaid vastuseid sain ja ma arvan, et jälitajaid (followere? oki) kaotasin, aga kuna ma nende arvu ei näe või jälgi, siis pead ei anna. tüütu olin kindlasti. samas peegeldasid nad suht autentselt mu elu, mille sisuks oli kirjutamine, kool ja trenn. enamasti selles järjekorras. novembri keskpaiku lõpetasin väljaspool kooli õppimise põhimõtteliselt ära. õhtuti polnud lootustki. enne kontrolltöid ärkasin nelja-viie vahel ja hakkasin õppima. hinded, kusjuures, jäid suht samaks. hoolsus kukkus kolinal. :’D

    (valik tweete novembrikuust: neid lugeda blokkidena alt üles. suht suvalises järjekorras, mitte kuupäevi järgides, aga hoolsus mul jätkuvalt madal)

    valiktweete

    kui palju või vähe teid huvitab.

    mõned inimesed teevad nanowrimot nii, et kirjutavad iga päev sinna 1600-1700 sõna kanti ja on kogu aeg n-ö graafikus. mina pole taoline (all on ilus pilt ka): mõni päev ei tahtnud või saanud ma üldse kirjutada, mõni öö (alati öö, minu jaoks inspiratsioon end enne kella 19 ei ilmuta ja asjaks läheb kesköö paiku) sai 5000 sõna kirjutatud. seda on ehk raske mõista, niisiis natuke perspektiivis: inglise keeles on  1700 sõna on 3 wordi lehte, paksult täis kirjutatud. 5000 sõna on 9 lehte. (okei, ma olen suht kindel, et seda enne ei hooma, kui see ise valmis kirjutada. oeh) igal kirjutajal on oma stiil: mõni teeb esimese kümne päevaga 50,000 täis ja kirjutab kokku 200,000 sõna. paljud teevad nanot eesmärgiga kirjutada 20,000 või 30,000 sõna. iga aasta on väga, väga palju neid, kes loobuvad ja tohutult neid, kes isegi ei alusta.

    tehtud

    ma kirjutasin inglise keeles. see pole kindlasti iga inimese jaoks, aga minu jaoks oli vähemalt algne põhjus see, et ma tahtsin väga oma sõnad täis saada ja (1) inglise keeles on eessõnad, artiklid ja muud taolist (at the edge of the woods = metsaservas, jne). (2) pluss räägin ma päevas väga palju inglise keelt (parima söbuga räägin inglise keeles ja käin inglise kolledžis), veel (3) oli mul parajasti ingliskeelsete raamatute lugemise tuhin ja (4) mu jutus oli väga palju mütoloogiat, mille ma inglisekeelsena otsisin ja ma ei viitsinud seda tõlkima hakata. minu jaoks on inglise keel väga loomulik, aga kui see nii pole, siis ei tasu inglise keeles kirjutada. see on ebaloomulik, kõik tuleb kohmakam ja miski ei suju. ma tean paljusid, kes kirjutasid eesti keeles ja said sellega väga kenasti hakkama. puhtalt sõnade pärast – väga halb mõte.

    mul läks neli (või viis) aastat enne, kui ma lõpuks selle ära tegin. kuidas siis?

    põhiline: SEO END TEISTEGA. ma ei väsi seda kordamast. seda nõu on mulle palju (ja mitte ainult kirjutamises) antud — esimest korda ma seda ka kuulasin, ja see töötas. ma rääkisin kõigile oma ümber (isegi oma emale), et ma seda teen. kirjutasin sellest igale poole, kuhu vähegi mahtus. ja mitmel korral oli just see teadmine, et kõik teavad, milline hale läbikukkuja ma olen, mis mind hambaid krigistama ja kirjutama pani. ja loomulikult see, kui inimesed ütlesid ‘ou, sa täna ikka kirjutanud oled?’ ja keeldusid mulle enne mingit asja tegemast (või midagi taolist), kui ma kirjutanud olin. JA WORD BATTLES. OO MU PÜKSID, WORD BATTLES. need olid küll põhiliselt nano foorumitest leitud välismaalased, aga üksteise väljakutsumine “ma kirjutan tunniga rohkem kui sina” oli kuradima hea motivaator. kuigi ma peaaegu kõik neist kaotasin. :’D

    teine: planeeri. kirjutamine võib ju alata 1. novembril, aga oktoobris saab mõelda ploti (sest ausalt, selle jaoks novembris aega pole); oma tegelasi mõelda ja analüüsida; kirjutamisplaylisti koostada ja kõike muud (mul on kirjas näiteks “my favourite words”, “how to say ‘said’ in okay ways”, “words used to describe someone’s voice” + hunnik pilte, millised mu tegelased umbes välja näevad). see kõik aitab. annab ettekujutlust sellest, millest ja kuidas kirjutada. ausalt öeldes otsustasin mina, et ma ikka proovin see aasta ka oktoobri lõpus ja nano alguseks oli mul valmis playlist ja mõni bookmark valküüridest norra mütoloogias, aga ma tegin koolis hunnikute viisi character sheete ja otsisin pilte ja nii edasi. seda oleks võinud teha oktoobris. ja järgmine aasta (WHOA! norras! vau! — palun taolist reageeringut) alustan ma sellega kindlasti varem.

    kolmas: ma soovitan soojalt valida teema, millega juba varem tuttav oled – ja teema, mis genuinely huvitab. kui sa II maailmasõjast kottigi ei tea, ära kirjuta ajaloolist romaani deani ja castieli keelatud armumisest midway lahingus (või ära parem sellest kunagi kirjuta…) samas twist and shout… ühesõnaga: tee, mis tahad, kuni sa tead, millest sa räägid. detailide otsimine kusagilt netist on lihtne, aga kirjutamise kõrvalt ei jõua end põhjalikult taustaga tutvustada.

    siinkohal: minu tegevuse juured olid tugevalt skandinaavia mütoloogias. mind on üheksa aastat mütoloogia huvitanud ja ma olen sellest päris palju lugenud. aga lõpuks on põhiline see, et mind põhiline teema mu jutus — mütoloogia — tõsiselt lummab. ka sellepärast on hea teemaga enne tuttav olla: sa tead, et see ei tüüta sind kümnendaks päevaks ära. sest kümnendal päeval uuesti alustada… uhh… võimalik, aga päris kohutav.

    kohe alguses tuleb endale selgeks teha maailm, kus kirjutada: on ta mingi classic dorm room romance, meie ajal ja meie kommetega või mõnes teises galaktikas/ajas/kultuuris toimuv. see oli üks asi, mida ma ei osanud ette näha — ausalt polnud aimugi, millised nägid inimesed välja norras… ee… mingil ajal, kui jumalad ja muu kamp ringi trallisid. (mina lahendasin selle esimesel novembril tekkinud probla nii, et panin tegevuse toimuma tänapäeva, mis võimaldas kasutada ka tänapäevast sõnavara – mis tähendas sõna awesome, muidugi – aga see ei ole alati võimalik.)

    neljas: nanowrimo pole essentsilt (kas see on sõna?) midagi muud kui mustandi kirjutamine. mida nano kirjutaja oma esimese paari tunni jooksul avastab, on see, et ma olen ikka kuradi halb kirjanik. mina olen end alati heaks kirjutajaks pidanud, pole mõtet seda eitada, aga esimese mõne lehega sai kiirelt ja karmilt selgeks, et see on puhas bullshit, mida ma sinna trükin. ma olin ikka väga roostes – harv blogipostitus ja kirjand siin-seal, polnud mul aimugi, mis tunne on kirjutada raamatut. kurb tunne oli. ja kui V osa kirjutamisel hakkas mulle oma kirjutatu juba päris tõsiselt meeldima, siis on suurem osa sellest kehv. enamasti väga kehv. aga see on oki.

    sest novembrile järgneb 11 kuud (või tegelikult — aastad), mille jooksul saab draftida (toimetada?). ja ümber kirjutada. väga palju pingeid võtab maha see hetk, kui tegelikult ka mõista, et see, mida sa kirjutad, ei lähe 30. novembril otse trükikotta ja sa võid seda kirjutada nii halvasti, kui vähegi tahad, sest selle toimetamine on tuleviku-sinu asi. ja see avastus ajab naerma. (ja sa hakkad tegema väga totakaid asju, millega tuleviku-end naerma ajada, näiteks jätad lause pooleli ja kirjutad moist moist moist moist.)

    viies: ükskõik, millest sa siis lõpuks kirjutad, sa paned sinna sisse oma sõbrad. õpetajad. inimesed, keda bussis näed. võtad detaile kõikjalt oma elust ja kirjutad need sinna sisse. muudmoodi ei saa ja see pole sugugi vale, aga vaata sellega ette. ära näita seda igaühele, kes sinu eluga seotud on. isegi, kui see endale ilmselge pole, võib teine inimene väga selgelt teisi inimesi seal ära tunda ja see ei pruugi alati hästi lõppeda.

    siin kõik, mida mina öelda ei suuda inimeselt, kes mind inspireeris nanowrimot tegema: 

    kristina on nanowrimot teinud seitse aastat. iga kord on ta võitnud. minu arvutuste järgi oli ta 17 või 18, kui oma esimese nano kirjutas. ühesõnaga, olen graafikus, hihi. ta on iga aasta nanowrimo pep talki teinud ja iga kord, kui ma tundsin, et nüüd aitab, vaatasin ma neid ja tundsin end taas kui superhero. ja kirjutasin edasi.

    the nanowrimo song: seda kuulasin ma ka kirjutamise ajal.

    ühesõnaga, selle tüdrukuta poleks ma elu sees midagi kirjutanud. aga kui mulle tuli meil ‘new video: no excuses’ ehk 2012 pep talk… noh, ma kaotasin oma vabandused ja hakkasin kirjutama.

    mida nanowrimo mulle andis? lihtsalt öeldes, kõik. i was shattered into pieces and i put myself together. kohutav kuu. meeletu kuu. see võttis minult kõik, mida mul anda oli, ja andis selle ümberpööratuna tagasi. ma sain aru, kui palju ma kirjutamist igatsenud olin; kui palju ma seda vajasin — vajan — ning sain aru sellest, et ma ei saa sellest kunagi lahti lasta. ma sain aru, et inimene, kelleks ma muutunud olen, ei ole inimene, kes ma olla tahan; ma tõestasin end täielikult iseendale.

    ma leidsin selle aja, selle motivatsiooni, selle kindlustunde, et 50,000 sõna kirja saada. ma ei andnud alla. ja ma pole kunagi enda üle uhkem olnud. ma olen nüüd täisväärtuslik kirjanik ja edasi? edasi tuleb teha nii, et kirjutada paremini. ja paremini. ja paremini. endast välja lasta kõik see, mis sinna koguneb. ma olin silmitsi kõige koletislikuma olevusega: iseendaga, kõige sügavamate ja pimedamate aukudeni. ei oska seda paremini kirjeldada: ma poleks elus arvanud, et see kogemus saab minu jaoks olema niivõrd… suur. et ta võtab kõik. ja mis põhiline, et mina tahan kõik anda.

    see postitus on suuresti mulle endale, aga samas… ma õppisin sellest nii palju. ja ma kirjutasin raamatu. tehke järgi, motherfuckers.

    igaks juhuks: ma ei tea, mis selle postitusega on, aga siin tekivad pidevalt mingid imelikud kirjavead. ei saa ikka ipadis kirjutada hmhmhm. bear with me, eks ju.

    ma tahtsin tegelikult magama minna, aga ma lubasin täna, mingis mõttes, ja seoses oktoobri jätkuva mittelõppemisega on mu kirjuta-oktoobris-iga-päev projekt hoos. selline ütlemata paindlik projekt. iseenesest hea raamat. samas mingis mõttes halb.

    john green on vlogger ja kirjanik. hästi kihvt mees (ma oletan). kindlasti haritud. kasutas suuri sõnu. me tikis peame 10. klassis iga nädal õppima 20 ingliskeelset sõna, mis on sellised… ebavajalikud? umbes nii neid meile kirjeldati – ma naersin ja mõtlesin, et nojah, õpime siis. ja siis ma hakkasin neid sõnu nägema. raamatutes, arvustustes, blogides, postitustes, isegi lauludes. siin raamatus oli neid sõnu mitu, aga selle kohta, et see on young adult raamat ameerika inglise keeles, pidi jube palju sõnaraamatut kasutama – ühesõnaga, suured sõnad. tubli, john green, tubli.

    miskipärast on inimesed jubedalt hipsterikultuuri (…so sue me) vastu. umbes aasta tagasi leidsin mina selle: kõik need värvilised paksud sukad, suured prillid, teetassid, käevõrud, kõik see värk; ja see oli nii hurmav, nii mõnus. ja siis hakati seda mõnitama ja ma kohkusin kohe kaugele eemale. natuke kahju, et ma aasta tagasi seda julgust ei vallanud, mida praegu. «looking for alaska» on tõenäoliselt kõige puhtamal kujul hipsterite esindaja. kui ma praegu tumblri tagist otsisin seda tsitaati, mille pärast ma üldse raamatut lugema hakkasin, siis oli esimesed neli-viis lehte puhast hipsterivärki. ütlen siin ausalt: minu meelest on see armas. ja vajalik. ja miks mitte? okei, ma läksin nüüd jälle mingisse teemasse sisse ja ei lõpetanud alustatut ja jamasin. siinkohal olgu öeldud, et ma tean, et ma seda teen, ja vabandan. siin see tsitaat (selle nägemine oli viimane piisk: vaheaeg oli alanud, raamatust olin palju kuulnud, polnud nii pikalt lugenud ja noh, sügis ju, heh heh):

    peategelane meenutas mulle «kuristik rukkis» peategelast (üldse meenutas seda laias laastus terve raamat). oli selline tark ja eneseteadlik ja muhedalt, armsalt, vahel isegi tüütult nohiklik. inimene, kes päris ei kuulunud sinna, kus ta oli; aga samas kuulus. ümbritsetuna inimestest, kes olid temast nii erinevad, aga samas suutsid teda mingil määral mõista või aktsepteerida. pool raamatut polnud ma kindel, mis peategelase nimi on, igatahes meelde jäi ta mulle kui pudge. mis oli ta hüüdnimi. ma ei tea, kas ta oligi kohe pudge moodi või muutus ta selliseks raamatu jooksul, igatahes sobis see nimi talle ideaalselt, ehkki ma senini pole päris kindel, mis see tähendab.

    lemmiktegelane: dr hyde. too muldvana religiooniprofessor. ilmselgelt oligi teda näidatud nii, et ta meeldiks, aga mulle jättis see päris sügava mulje – viimasel ajal on mu jäik (ja suht rumal) ateism hakanud taanduma ja teinud ruumi huvile – aga mis siis, kui? see on selline teoreetiline huvi, ei usu ma ühtki jumalat, aga ma ka ei turtsu religioonist rääkimise peale. see on kombinatsioon sarjast supernatural, unetusest ja 17 saamisest, aga ok, pole oluline. aitas too tegelane ja need osad raamatust minule endale selgust tuua; raamatu mõttes sidus see mingid sisuliinid kokku ja näitas neid teiste külgede alt. ja alati on huvitav lugeda huvitavate inimeste kohta, nagu endine raamatublogija johanna kunagi ütles. dr hyde jättis kohe võimsa ja vastuolulise mulje ja tema tegelane ei hääbunud, mis oli väga armas.

    enne ja pärast kontsept oli huvitav – algas raamat ‘137 päeva enne’ ja lõppes ‘137 päeva pärast’.  (või oli see mõni muu number, ausalt ei mäleta). oleks vast kulminatsiooniks midagi võimsamat näha tahtnud, aga omamoodi ehmatav oli ka selle puudumine.

    ma arvan, et john green on käinud mõnel ‘kuidas kirjutada raamatut’-kursusel, sest struktuur oli väga kenasti kokku klopsitud. lõpp tõmbas otsad koomale ja vastamata küsimused tekitasid pigem huvi kui nördimust. vist ei tohigi kõikidele küsimustele vastata? oh, ma olen igatsenud seda kujutlusvõimet, mida raamatud rakendada lasevad. mõnus.t’ (või oli see mõni muu number, ausalt ei mäleta). oleks vast kulminatsiooniks midagi võimsamat näha tahtnud, aga omamoodi ehmatav oli ka selle puudumine.

    pole midagi kasulikku kirjutanud. suvalised mõtted raamatust. aga raamat ise oli omamoodi sarnane. kaootiline. aga huvitav. natuke halb. aga heas mõttes halb? kui selline asi olla saab. põhiline on see, et oli huvitav. mulle öeldi, et pärast john greeni raamatu lõpetamist käid nädal aega ringi, vaagides iga oma elus tehtud otsust. minu jaoks on see kõige rohkem alaskaga seotud: ma tahaks tema olla, ausalt tahaks, aga samas ka mitte. tema tegelane aga tegi nii, et hääbus lõpuks. suht suva oli temast mingiks hetkeks, palju huvitavam oli teada, mis the colonelist sai (kes oli pudge toakaaslane, väga kihvt tegelane, omaette ooper). ja muidugi rumeenlasest lara. lara, minu igavene alias, kõige armsam neist. lara jäi suht kaugeks minu jaoks, kõige meeldejäävam oli naljatlemine tema päritolu kohta. mis ei pidanud tõenäoliselt olema meeldejäävaim. aga lõpuks oli kõige huvitavam jälgida suhtedünaamikaid pudge ja teiste vahel.

    mul pole viimasel ajal üldse tuju. ma – või mu kirjutamine – ei meeldi mu uuele eesti keele õpetajale. ja see on masendav. muidugi ei ole ma parim, isegi mitte väga hea, aga arghhh, miks ta mulle nii tegi. ma nii nautisin kirjutamist.

    et lõpetada ilusasti – pudge mäletas inimeste viimaseid sõnu ja luges autobiograafiaid. see oli üks osa temast, mis mulle väga muljet avadas ja mis oli tõesti armas. aga põhiliselt imetlesin ma john greeni, et ta oma tegelasele sellise hobi nii iseloomulikuks tegi; ja siinkohal üldse, väike tribute autorile, pudge oli hea tegelane. aitäh.